lend

vihkan pugemist.ja iga sõnaga, mil nad üksteist kiitma kukkusid, laitsid nad sisimas mind.oh imestust inimesed.ma ei salli sellist olemist ja hetkel tunnen ennast nagu peksa saanud kass- ja küll ma veel kusen teile saapasse!jookse ja jookse,bussis tõmban eluhinge sisse tagasi,pühin pisaraid,et keegi ei saaks teada,et nutta oskan.ja inimesed on stressis, ei mitte jõulumöllu pärast.eesti olu ja elu tekitab masendust-see on pisut pekkis,tuleb mul jälle meelde.äki lihtsalt sitt päev.praegu on igaljuhul valus-selline valu, nagu sul oleks keev hapukapsasupp kintsu peale kukkunud.õnneks on homme maailma lõpp.