Mu raagus olek
oleks täiesti normaalne
kui ei ihkaks ma lehti-
langevaid ja loetavaid.
Naudin hommiku kohvi
annan kassile krõbinaid
ja tekitan aega-
süütundeta nagu varas.
Ehmatan elu üle Maal
mõtlen ja ei mõtle bussipeatuses
nutan teatris päris pisaraid-
pikki ja puhtaid.
Valgun vahel laiali
teen elust etüüde
ja ei kirjuta ridagi-
eirates eksisteerimist.

Mis saab olla rõvedam, kui mupo ''head õhtut teile'', mil bussist väljub 12 valideerimata inimest

Olen vanamoodi tagasi
ja kuradi hea on.