Riia-

rahu oli.veini oli.inimesi imelisi.silmadesse vaatamisi.trammiga sõitmisi.muusikat head.kerge oli.imeline oli.inimesed mu kõrval ja ümber.sinna lähen veel.teistmoodi eriline tunne.oeh.pisut raske on siin jälle ühtlaselt hingata.kukun ohkama.roniksin küüned väjlas praegu ajamasinasse ja keeraks kruvi välja.siis saaks aeg seista.saaks jälle hingata.

pärast pähhi pakuti kommi, võtsin vastu.täna oli üks hea päev,pärast seda eilset pähhi päeva.ja algab uus ajastu.olen elevil.

vihkan pugemist.ja iga sõnaga, mil nad üksteist kiitma kukkusid, laitsid nad sisimas mind.oh imestust inimesed.ma ei salli sellist olemist ja hetkel tunnen ennast nagu peksa saanud kass- ja küll ma veel kusen teile saapasse!jookse ja jookse,bussis tõmban eluhinge sisse tagasi,pühin pisaraid,et keegi ei saaks teada,et nutta oskan.ja inimesed on stressis, ei mitte jõulumöllu pärast.eesti olu ja elu tekitab masendust-see on pisut pekkis,tuleb mul jälle meelde.äki lihtsalt sitt päev.praegu on igaljuhul valus-selline valu, nagu sul oleks keev hapukapsasupp kintsu peale kukkunud.õnneks on homme maailma lõpp.

klaver
ja malemängud- o3.17

Merci de faire la merveilleuse musique

Ootaksin sind küll saturni tänaval,
kas kohtuksime?
Ma varstin naeran vast,
ees päikeseväraval.
Su luitunud hall pintsak,
paneb mind tumelillasse kleiti.

On öö ja ma voolin linde
punun paberisse hinge
mõtlen kas tal meeldib nii
loodan,et sellest kasvab
vii-tii.vii-tii

Ei lase lähedale
pikkal pimedal
õhtul,
mis näib minema
pikkaks pimedaks
ööks.
Ent ikka,
hommikul meil
kardinad
poole päeva peal
ees,
nii et ikka näiks
öö.
armastan vast kaugelt,
et ei tunneks
kaduvaid hommikuid.