lend

Veetsin välismaal oma 3 nädalat.Belgia ja Sylt island olid need kohad ja mõned minutid-tunnid,ja paar üksikut päeva ka teistes linnakestes,ka külades.Reis oli kirev,nii palju asju ja emotsioone oli korraga,kõik oli koguaeg korraga.Kõike ei jõudnudki haarata,sest kõike oli palju.Jällegi sain kogeda nii paljut,olla koos oma imearmsa truppiga taas laval ja anda taaskord imelise etenduse,isegi siis,kui kogu valgustus ja helis süsteem katkeb..õnneks võttis oma 300 ininesega vaatajaskond taskust telefonid ja muusika asendasid nad instrument häälega-võimas! Ja hea on olla,mingismõttes maha rahunemis tunne,sest meie grupp ei lagune laiali,kuigi kõik on suureks saamas ja oma teed mööda astumas,ehk siis järgmiseks aastaks rändame Venemaale Sankt-Peterburgi.Sest ''Käputäis olemisi'' on etendus,mis on nii sügavale sisse pugenud,ja mis koguaeg on aina suuremaks kasvanud ja nüüd lõpuks valmis saanud-täielikult,proffesionaalselt!Olen uhke,selle üle,milline meie grupp ja etendus on,uhke on seda etendada..eriline!
Mulle meeldis,mida üks Belgia poiss mulle ütles,meie Eestlased,oleme nii teistmoodi,nii eksootilised,erilised.Ta võrdles meid festivali teiste riikidega.Jah,kui ma selle peale mõtlen,siis nii oli,nii on,seda oli tajuda päris mitmel korral.Siinkohal pean veel mainima,et saklaste ja inglaste huumor on kohutav!Ei tee üldistusi,räägin nähtust.Oh, ja üks sakslane arvas,et me eestlased ei ole kunagi nutellat maitsnud ja,et seda teistesse riikidesse ei ekpordita, päris nalajakas!
Päris palju pisaraid sai ka poetatud,nii põue,kui sõbra õlale,padja sisse..salaja ja öösel,võõra varrukasse,veidi pudelisse.Mõnda igatsen ikka väga,väga..õnneks on tänapäeva sidepidamis võimalused suured.Ei taha ju võõraks jääda,kuigi mingismõttes on see ka paratamatus.
Praegu aga,
hea on olla,kerge on olla,
loodan,et see ei kao.